Härjapea veskid Juhkentali piirkonnas

Juhkentali veskid
Härjapea jõel asunud paberiveski kujutis Th. Kelhaari maalil http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=125004

Veskid olid looduse (vee- ja tuule-) energiat kasutavad masinad. Keskajal kasutati neid muuhulgas viljajahvatamiseks, nahaparkimisel naha muljumisel ja tagumisel, riide vanutamisel, vase ja raua tagumisel, laudade saagimisel, püssirohu valmistamisel jne. Veskite rajamine oli jõukohane valitsejatele, jõukatele vasallidele, kogukondadele ja korporatsioonidele nagu linnad ja kloostrid. Veejõu kasutamine ja veskite rajamine oli keskajal valitseja ainuõigus, mida läänistati. Neil oli majanduses oluline tähtsus. Esimene mainimine Baltimail Riias 1226, Tallinnas Püha Johannese hospitali eestseisjate valitseda olnud Jaaniveski Härjapea jõel 1279 (pidalitõbiste hospitali mainitud juba 1237). Ürikutest järeldub, et 1300.a paiku oli Tallinnas 5-6 Härjapea jõe veejõul töötavat veskit ja ükski neist ei kuulunud linnale. Looduslikult kõige paremad olid maaisandale kuulunud Ülemiste veski ja Püha Mihkli nunnakloostrile kuulunud hilisema nimetusega Tiigiveski.

 

Taani kuningas Waldemar III loovutas 29.09.1345 Tallinna linnale ”õiguse juhtida vett linna kõikidest veekogudest vallikraavide täitmiseks ning rajada veskeid nii palju ja kus aga soovitakse” tingimusega, et selle all ei kannataks ”meie veski”. Siis rajati 4 km pikkune kanal Ülemiste mäelt ”ülemal pool” Ülemiste veskit läbi linna ja Toompea elanike ühiskasutuses olevate heinamaade, pärastise Veerenni tänava kuni Harjumäeni ja sealt 1,5 km pikkuse kanalina linnamüüridest mereni. Kanalist varustati tammest valmistatud maa-aluste torude kaudu tänavate avalikke kaevusid. See pidi mõjutama mingil määral jõe veehulga kaudu veskite tegevust. Samaaegselt kanaliga rajati (kahe aastaga, alustati 1346 kevadel) linna ja mitme jõuka linnakodaniku ühisettevõtetena linnaveskid Harju-, Karja- ja Viru väravate juurde. Iga veski maksis ca 40 riiamarka (linn ostis hiljem veskite tuludest teiste osad välja) ja need anti enampakkumisel möldritele rendile (alates 16.saj linnamöldrid). Linnaraad võttis 1349 majandamisele Ülemiste veski ja omandas taas 40 margaga 14.06.1354 Püha Mihkli nunnakloostri veski. Vilja jahvatamise eest võeti tasu 1/30 osa (alates 16.saj 1/18) nn mativiljana jahvatamisele toodud viljast.

 

Samuel Waxelbergi 1688 linnaplaanil on Härjapea jõel näidatud 8 vesiveskit. Lähtudes ülemjooksult: 1) Ülemiste veski; 2) Vase-Paberiveski; 3) Suru-seemisnahaveski; 4) Vaseveski; 5) Suru-Tiigiveski; 6) Jaaniveski; 7) Suruveski; 8) Saeveski. Neist esimesed 5 Juhkentali piirkonnas.

Waxelbergi kaart

Esimene veski – Ülemiste veski ehk Kuningaveski oli ilmselt üks vanimaid, kui mitte kõige vanem. See rajati linnuse garnisoni toiduvilja jahvatamiseks ja oli linnuse komtuuri valitsemise all kuni läks 1349 rae majandamisele rendiga 3,5 säilitist teravilja aastas. Raad rentis selle 1350 edasi (edaspidi oli veski välja renditud). Liivimaa ordumeister Cisso von Rutenberg loovutas 25.02.1432 veski Tallinna linna omanduseks tingimusega, et linn tasub linnuse komtuurile igal aastal 20 marka uues vääringus, kusjuures linnusele jääb õigus oma vilja jahvatada tasuta. Ühtlasi lubati linnal raiuda veski kütmiseks vajalikud puud ordu metsast. Samas pantis ordumeister Johann von Mengede 1456 ja 1457 veski koos Järvekülaga ja Järveküla (Ülemiste) järvega. 1525.a veski põles. Rootsi valitsus jättis veski linna korraldusse ja Tallinna kapitulatsiooniaktiga 29.09.1710 jäeti kõik linna käes olnud veskid linna omandiks. 1763.a veski põles ja taastati 1768 maalt tulnud Abraham Korp’i poolt. Ta ehitas juurde suruveski-seade mis peenestas nahaparkalitele tamme-, kuuse-, paju jt koort. 1774 sai veski rendile Nicolaus Korp kui mölder ja veskiehitusmeister. 1779 tõendi järgi rentis ta ka Karjavärava veskit. Lepingu tähtaja möödumisel 1786 läks Ülemiste veski enampakkumisel S.J.Jenckenile, kes korraldas selles villaketrustööstuse, mis tegutses kuni tema surmani 1789, kusjuures sisseseade müüdi enampakkumisel (teistel andmetel asus Ülemiste mäel 18.saj lõpul vanutusveski, ka 3-korruseline pumbamaja Lasnamäe kasarmute veega varustamiseks ning 1882 rentis veski Peterhofi paberivabriku direktor Fr. Wistinhausen, kes hakkas rajama paberivabrikut). Edasi toimis veski viljaveskina kuni anti 1884 rendile paberivabrikant J.W.Donat’ile, kes kasutas seda kaltsuhundina (teistel andmetel rentis Donat 1836 poolelioleva paberivabriku ja alustas seal tootmist 1839). Edasi asus veskis H.Frommi villakraasimistööstus, mis 1866 viidi üle Masina tänava ääres asunud vasepaja ruumidesse (1872.a sealt Harjuvärava veskisse). 1878 võttis veski rendile Burchardt Behr, kes rajas seal villa- ja siidiketramise ning kudumise tööstuse, milleks ehitas veski ümber saavutades suurema tööjõu. Seoses sellega pikendati rendilepingut kuni 1902.-ni. Juba 1884 teatas rentnik, et veejõud on tööstuse jaoks ebapiisav (keskmiselt 9,5 hj, lisaks veekoguse muutlikkus) ega võimalda turbiini rakendada ja veski tuleks aurujõule üle viia. Kuna linnaamet ei nõustunud esitatud tingimustega, siis rentis Behr veski edasi dr Rudolf Scmidt’ile, kes kasutas veskit kuni 1902.a, mille järel see ehitati ümber sõjaväe kasarmuks. 1916 müüdi veski Põhja Puupapi- ja Paberivabriku AS-le (alates 1893 E.Osse & Ko omanduses olnud paberivabrik oli ümber ehitatu tselluloosivabrikuks ja 1912 koos pangaga moodustatud Põhja Paberi- ja Tselluloosivabriku AS), kes selle vabriku hoonete laiendamisel 1936 lammutas.

 

Teine veski katelseppade vasepada, vahepeal paberiveski asus hilisema Masina tn (nõuk ajal nr 6) kohal, mille ehitas 1531 turvikusepp Vilm Platonsleger linnalt renditud maa-alale, kui raad 10.06.1530 ja 25.01.1531 lubas tal rajada Ülemiste veski lähedale valukoja ja valandite veejõul plaatideks lömastamise veski. Hiljem oli see linna käes, kes rentis seda vasepaja-katelsepaveskina ja müüs selle 1649 kujur Andreas Michelsonile. Katelsepeaveskis sulatati, valati ja taoti vaske veejõul töötavate haamritega plaatideks katelde valmistamiseks, kirikute katuste katmiseks, linnakaevude põhjadeks, keedunõudeks jne. Michelsoni lesk müüs selle 1662 karjaveski möldrile Peter Reineckeni ja 1664 kujundati ümber paberiveskiks, mis oli Tallinna esimene paberitööstus ja tegutses järjest kuni 1710. Paberit valmistati kuni 19. saj-ni üksikpoognatena kiududeks purustatud kaltsudest valmistatud paberimassist.

Tallinnasse esimese paberiveski rajamise mõtte algataja oli Stockholmi raamatukaupmees ja kirjastaja Juhkentalile nime andnud Lorentz Jauch, kes viibis esmakordselt Tallinnas 1649 (lk 229). Raad nõustus tema 1650 ettepanekuga (ka rüütelkonna toetus, sh rahaline) uue trükikoja rajamiseks koos vaselõike osakonnaga, et trükkida gümnaasiumile vajalikku, ja ühtlasi raamatukaupluse avamiseks. Ta taaskäivitas 1653 trükikoja ja sai linnalt 26.10.1655 soodsalt suure tüki linnasarasest, väljaspool Karjaväravat, vanutusveski kõrval nii nagu see kolme kraaviga eraldatud oli. Jauch´l soovis rajada paberiveski, kuid leidis siis, et selleks ei ole tema krundi ulatuses sobivat kohta. Ta tegi raele uue taotluse maa eraldamiseks ja rentis Reineckenilt vasepaja paberveski sisseseadmiseks, kuid sattus siis raega vastuollu ja läks pankrotti. Võlgade 1663.a loetelus on viide ka Jauch´le kuulunud kõrtsile ja maatükile, mis antud võla protsentide arvel Vermehren´i kasutusse pandivaldusena. Samas asus Jauch 1664, pärast linnamajast väljatõstmist, energiliselt paberiveskit töökorda seadma (Reineckeni rahaga) ja endale suvemõisas eluruume korraldama. Vermehren esitas 1665 raele taotluse pandivaldus oksjonile panna ja see läks 1668 võlausaldaja Constans Korbmacheri omandusse.

Asi sai hoo sisse, kui 1677 abiellus Reineckeni tütar Saksamaal praktiseerinud paberimöldri Johannes Wiedenbaueriga. Too putitas veskit, kõrgendas paisu ja ehitas 1680.a veel teise vesiratta. Toodangu kasvu piirasid toormekogus ja kõrged tollid. 1688.a taotles Jauchenthali suvemõisa omanik Johann Ditrich Corbmacher paberiveski rajamist oma maale kasutades kinnistuga piirnevat Wiedenbaueri veski paistiiki ja tammi. Raad tegi selle peale Wiedenbaueriga uue obrokilepingu, mis tagas tema tegevuse monopoolsuse koos rendise tõusuga 25 (seni 15) riigitaalrile ja kaldakindlustusmüüride rajamisega (märgiti ka paisutuse kõrgeim nivoo). Pärast Wiedenbaueri surma 1705 jätkas veski tema väimehe, endise selli Carl Jakob Crull´i juhatusel kuni 1707. Tegevus katkes sõja aegse ebasoodsa majandusolukorra tõttu. Raad rentis veski 1708 Hinrich Tölningule, kelle tegevuse kohta andmed puuduvad. 1731 ehitas linn endise paberiveski ümber katelsepaveskiks (praeguse Staadioni tn otsa kohal asunud vasepada oli sõjas hävinud, kuid nõudmine vasknõude järele kasvas) ja andis selle rendile vasehaamersepale. Linn oli eelnevalt tsunfiti taotlust selle linna kulul rajamiseks rahapuuduses korduvalt edasi lükanud (ehitada soovijaid ei leidunud). Edasi oli see kuni 1850 renditud vasehaamerseppadele. 1783 muutis raad selle ainuõiguslikuks vasepajaks. Selles oli 3 veejõul töötavat võlli, sh suur haamrivõll ja lõõtsvõll, haamriseade ja valamise vorm. 18.saj lõpul ehitas pottseppmeister J.Fr.Schmidt vasepajahoone kõrvale väikese veejõul töötava seadme savi segamiseks. 1825-1850 oli linna vasepada katelsepp I.S.Steinbergi käes rendil ja järgnevalt asus selle ruumides C.Söderströmi Tallinna malmivalu- ja põllutööriistade tehase malmivalu osakond. 1870 nõustus raad G.Frommi palvega muuta vasepada auru- ja veejõul töötavaks villakraasimise ja ketrustöökojaks (tema töökoda asus siis vasepaja kõrval asunud endises seemisnahaveskis). Ta ehitas uue töökoja, mis tegeles lisaks tekkide kudumise, kangaste värvimise ja trükkimisega, riiete keemilise puhastamisega ning tegutses kuni 1885. Siis jätkas töökoda uute omanike käe all kuni 1916 müümiseni Põhja Paberi- ja Puupapivabriku AS-le, kes seda kasutas mehaanikatöökojana.

 

Kolmas veski seemisnahaveski, rohkem vett vajav suru- ehk altvooluveski, asus hiljem, Masina tn nr 4/6 paiknenud hoones olles rajatud rae korraldusel valgeparkalite ameti vajadusteks. Parkalitöökodades pargitud kitse-, talle- ja vasikanahk vajas pehmendamist suruveskis, kus seda vesiratta abil töötavate tõukuritega muljuti. Samas hoones töötas ka katelesepeaveski ehk vasepada. Seemisnahaveski rajamise aeg ei ole teada, ka mitte selle eraomandisse mineku aeg. 17. saj lõpul oli omanikuks valgeparkalmeister Andreas Reincken (arvatavasti Peter Reineckeni poeg) kuni surmani 1697. 18.saj lõpul nimetati seda nahavabrikuks aastakäibega ca 2000 nahka ehk 2000-2500 rubla, mis kuulus (arvatavasti alates 1779) valgeparkalmeister J.S.Buntzelile, kes müüs selle 1801 Kanuti Gildi vanemale valgeparkalmeister J.G.Weissele. 1811 soovis endise kroonuveski (Tiigiveski) mölder A.F.Lemke veski omandada ja ehitada juurde viljajahvatus-seadme, kuid raad sellega ei nõustunud, kuna see oleks ohustanud altvoolu veskite tööd ja sula puhul ka alasid (üleujutus). Veski oli nahaparkalite kasutuses kuni 1866, kui sinna toodi üle ka Ülemiste veskis tegutsenud G.Frommi villakraasimise töökoda, mis avas 1870 uue osakonna kõrval asuvas endises vasepajas. Fromm ehitas 1878 veskile uue vesiratta pealtvoolurattana endise paisutuse kõrguse juures, saades linnalt tagatise, et veskist ülemal endises linna vasepajas töötav Drümpelmanni Masinavabrik (teistel andmetel asus see 1818 rajatuna Masina t 1) ei paisutaks vett liigselt. 1890 läks endine seemisnahaveski August Höppeneri omandisse, kes rajas seal villastest kaltsudest nn kunstvilla valmistamise tehase. Järgmine omanik I.Korovin laiendas 1896 tööstust villavärvimise osakonnaga. Ettevõte tegutses seal kuni 1906, kui Mattias Ments ehitas selle ümber veejõul töötavaks parketitöökojaks. (1908 laiendati E.Eichelbergi poolt ja tegutses Tallinna Parketivabrik K.Martinson & Ko nime all kuni 1917, kui tööstus võõrandati ja 1920 loovutati Maanteede ja Sisemiste Veeteede Ametile, kes rajas sinna materjalilao, garaaži ja sepikoja, mis tegutsesid veel 1960.-telgi)

 

Neljas veski – ajutine vasepada asus 1688.a Wexelbergi plaani järgi praeguse Staadioni tänava otsas jõe vastaskaldal treeningväljaku nurgas. Esimene viide pärineb 1675-st. See oli üle-eelmise veski paberveskiks muutmise aegu rae poolt katelseppadele rajatud nö uus vasepada. Näiteks taasati selle veski abil 1694 Pühavaimu kiriku tornikiiver, mis 1684 oli tules hävinud. Veski olla täielikult laostunud ja lagunenud Põhjasõja aegsetel sõja- ja katkuaastatel nii, et raad väitis 1729 veskist isegi jäänused puuduvat, kui katelseppade tsunft taotles linna poolt veski taastamist. Raad ehitas seepeale linna kulul enne seemisnahaveskit asunud vahepeal paberiveskina kasutatud veski uuesti ümber vasepajaks.

Tiigiveski, nn alumine veski aastal 1549 http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=50295
Tiigiveski 19. sajandi lõpul paistiigi poolt

Viies veski Tiigiveski on hoonena oma nime all praegugi alles, asudes Juhkentali tänava ääres Tiigiveski pargi otsas. Arvatavasti oli see algselt viljaveski ja kuulus Püha Mihkli nunnakloostrile. Raad ostis selle 14.06.1354 ja ordumeister läänistas selle 1365 igaveseks Tallinna linnale. Linn rentis selle juba 1354 viieks aastaks Arnold Plathe’le aastarendiga 5 marka. Millal see veski erakätesse läks ja suruveskina valgenahaparkalite seemisnahaveskiks muudeti ei ole teada. Waxelbergi 1688 kaardil on seda nimetatud vanutus- ehk uhtumisveskiks. Põhjasõja järel oli veski lagunenud ja maha jäetud ning omanik Saksamaale siirdunud. Vene mereväe korraldusel rajati 1716 sinna saeveski, kusjuures sisseseade toodi Peterburist. 26.04.1723 andis raad aga välja tõendi, et Püha Johannese veskioja ääres asuv krunt, millel varem asus vase- ja vanutusveski ja nüüd on rajatud kroonu saeveski, kuulub äraolijale Paul Johan Hahn’le (valgeparkal Paul Hahn’i poeg). Ilmselt oli katelsepaveski rajatud täiendavalt veejõu täielikumaks ärakasutamiseks. 1727 rajati saeveski juurde eraldi vesirattaga jahuveski, mille rajamisega raad ei nõustunud, kartes linnaveskite tulude langust, kuid seda ei arvestatud. Kuigi veski pidi jahvatama vaid kroonu vilja esines selle rikkumist ja linn kaebas korduvalt selle peale Admiraliteedi kolleegiumile ning möldrit kutsuti korrale. Ka kroonuveski oli rentnike käes (nt Jeliser Popov). 1797 ukaasiga kohustas senat linnades asuvad kroonuveskid linnadele üle andma, kuid tegi Tiigiveski suhtes 1800 erandi. Vilja jahvatati kolme paari kividega. Saeveski oli siis juba likvideeritud. 1828 anti rae protestide peale veski siiski linnale üle, kes selle rentis 12 aastaks F.Hasenjäger’ile. Too ehitas veski juurde uue maja, mille linn rendiaja lõpul välja ostis. Kolme paari kividega Tiigiveski oli suurem kui kahe paari kividega Jaaniveski. Seejärel tehti veskis kapitaalremont ja renditi see (arvatavasti paberiveskina) paberitööstur J.W.Donat’ile, kes aga 1843 palus selle asemel saada kasutusse Ülemiste veski. Siis läks Tiigiveski David Ebehard Martensi kasutusse, kelle surma järel kasutas veskit tema peeg Carl August Martens kuni surmani 1869 Viimase rentnikuna tegutses Georg Langner kuni 1886 veski müümiseni paberivabrikant Eduard Johansonile. Too omandas lisaks suure krundi ja ka sellega külgnenud Jaaniveski (vaid krundi suurendamiseks, kuna veejõud pidi tulema Tiigiveskist) kavandatud paberivabriku jaoks. Mõlema veski veejõud renditi ostjale vastavalt 190 ja 160 rublase aastarendiga kuni 1906 lõpuni. Samas juba järgmisel 1887 Tiigiveski veskina likvideeriti ning hoonet hakati kasuitama paberivabriku laona (veel 1960.-ndatelgi). Veskitiik aga reostus aja jooksul ja muutus mülkaks, mille tõttu linnavolikogu otsustas selle täita (täideti 1910-1913), kusjuures suuremale osale rajati linna puukool ja ülejäänd osa kujundati pargiks.

Raivo Salumäe 23.11.2014